Tuesday, 20 February 2018

EV100. Tsehhi Eesti Päevad.




Tsehhis, Prahas toimusid 14-17. veebruaril 2018 "Eesti päevad". Eesti ürituste seeria korraldas Iivi Zajedova, Praha Eesti Klubi eestvedaja.

Londoni Eesti Seltsil oli au olla ürituse raames kohal. LES esinaine Evelin Siilak kutsuti rääkima eestlusest ja eesti kogukonnast Londonis, LES Rahvatantsurühma juhendaja, Estonian Folks asutaja Marje Remmet esines avaõhtul rahvatantsudega ja järgmised kaks päeva korraldas töötubasid kohalikele. Päevad olid sisutihedad ja põnevad.

Suur aitäh kutsumast! See oli väga huvitav kohtuda eestlastega ja eesti kogukonnaga Prahas. Tervitused Londonist!

Vasakult: Margit Reinkubjas (EKSÜ projektijuht, Evelin Siilak (Londoni Eesti Seltsi esinaine), Madis Remmet (rahvatantsija), Marje Remmet (LES rahvatantsurühma juhendaja, Estonian Folks asutaja,  Iivi Zajedova (Praha Eesti Klubi esindaja) . Praha Muusikakoolis EV100 avaüritusel.

EV100 avaüritus Prahas. Koos ootamatute külalistega.

Tantsupäev. Marje Remmet andis kohalikele tantsijatele töötuba. Selgeks sai õpitud "Poisid, miks teil pill ei hüüa" ja "Nõianeiu" naisrühmale.

Vasakult: Evelin Siilak ja Marje Viilu.




Saturday, 9 December 2017

Londoni eestlaste jõulpidu koos Karl Madis, Mikk Kaasik, onu Bella ja Carl-Philip Madisega.

02.detsember 2017 Wandsworth Civic Suite’is

Evelin Siilak



 „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ laulsid jõulupeo külalised südamest, hoides käsi pea kohal ja üksteiselt käest kinni, ühtses suures ringis jõulupeo avaral tantsuplatsil, samal ajal kui laval plaate keerutav onu Bella hoogsalt kätega takti kaasa. Oli eestlaste jõulupidu Londonis ja kell oli juba üksteist õhtul ning kõlaritest kostus üks viimastest lugudest. Inimesed olid ülevas meeleolus ning kuigi oli eestlaste pidu, võis näha palju teisi rahvaid, kes sama püüdlikult proovisid kaasa laulda. Üks itaallasest seletas õhinaga, et ta võib oma elu eriliste sündmuste nimekirja lisada nüüd ka eestlaste jõulupeo. Nii vaimustunud oli ta sellest õhtust. See oli eestlaste jõulupidu Londonis, mis  oli kütnud kõikide meeled üles.




Elades võõrsil on tähtis oma kodumaa kultuuri traditsioone alal hoida ja regulaarselt meeles pidada. See saab tähtsama tähenduse just siis, kui ollakse sünnimaast eemal. Üheks suurimaks eesti kogukonna ürituseks Londonis võib pidada eestlaste jõulupidu Londonis. Sinna koguneb alati palju rahvast. Ka selle aastasel eestlaste jõulupeol oli kohal üle mitmesaja inimese. Lisaks täiskasvanutele oli kohal ka rohkelt lapsi. Eesti jõulud erinevad aga kohalike, Inglismaa jõulude traditsioonidest.








Eestlaste jõulupeol on kõik eestimaine: eesti jõulutoit, muusika ja esinejad Eestist, Eesti Kooli Londonis meisterdamisenurk, eesti joogid ning lisaks kõige tähtsamad esinejad, eesti kultuuri edasikandjad Londonis: Londoni Naiskammerkoori esinemine ja Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsurühma esinemine, ühistantsimine koos töötoaga ning võistutantsimise korraldamine. Eestist olid tulnud esinema Karl Madis koos poeg Carl-Philip Madisega, Mikk Saar, 14 aastane Tartumaalt pärit laululaps, ja onu Bella.

























Talendikas nooruk Mikk Kaasik juhatas õhtu sisse, laulis soolona ja koos staar Karl Madisega, tegi mustkunsti ja õpetas kohalikele lastele triki selgeks ning lisaks rääkis ta jõuludest Eestis.  Ta rääkis eesti päkapikkudest, eesti  jõuluvanast ja jõulutraditsioonidest eesti peres.





Õnneks oli eesti jõuluvana ķülas ka eestlaste jõulupeol. Tore oli näha, et siinsed eesti lapsed teadsid laule-salme, mida julgemad eesti keeles soravalt jõululuvanale ette kandsid. Teised, ujedamad lapsed aga lõid hoopis patsu jõuluvanaga. Kingikotist välja tulnud eesti kommi pakid tegid kõigil tuju heaks.





Eesti jõulude mälestused on need, mis panevad eestlased käest kinni hoidma ja nostalgiliselt meenutama. On tähtis, et need traditsioonid jäävad püsima. Jõulud on see aeg, kui ollakse perega ja traditsioonidega. Londoni Eesti Seltsi poolt organiseeritud ja koos vabatahtlike abiga läbi viidud eesti jõul Londonis, Thamesi lõunakaldal, tõi kokku mitmed eri tahud eestlaste jõuludest, andis eestimaise jõulutunde ja võimaluse veeta jõulud kodumaiselt. 









Järgnevalt veidi lähemalt, mis on eesti jõul ja eesti jõulu traditsioon (jõulupeol,  Mikk Kaasik, 14a).

Eesti jõul

Eesti postkaart. Ülle Meister
Londonis ei käi päkapikke akna taga piilumas. Eestis on aga usinad päkapikud liikvel terve detsembrikuu. See tähendab järgmist: igal õhtul enne magamaminekut panevad lapsed ühe sussi akna laua peale ja lähevad magama. 
Kui nad hommikul ärkavad, siis on sussi sisse pandud kas puuvili, mandariin, väike üllatus või isegi maius. See on eesti lastele igahommikune ärkamine põnevusega, et mis siis seekord sussi sisse toodi või isegi väike kartus: kas ikka toodi. Nimelt arvatakse, et üllatusi saavad ainult head lapsed! Ja päkapikud käivad kuni jõuludeni välja. Seni kuni saab oma toimetustega valmis päris jõuluvana ja asub kingikotiga teele. 

Eesti päris jõuluvana ei tule mitte läbi korstna ja öösel salaja nagu Inglismaal, vaid hoopis jõululaupäeva pärastlõuna õhtusel aja ning lausa isegi koputab uksele. Kui uks avatakse, siis hüüab ta kõlava bassi häälega: 

„Tere! Kas teie peres ka häid lapsi on!?“ 

Kui vastus on „jaaa“(mis on tavaline vastus), siis astub lumine (sest enamasti sajab Eestis jõulude ajal lund) uksest sisse, raputab mütsilt lume ja istub pakutud tooli peale kuuse kõrvale. 

Jõuluvana paneb siis oma suure ja raske kingikoti maha ning hakkab sealt perele kingitusi jagama. Kuid, oh, ei, kingituste saamine polegi nii lihtne. Eestis peavad lapse iga kingituse välja „lunastama“ läbi omapoolse panuse. 

See käib nii. Pere istub ümber jõuluvana. Jõuluvana võtab kotist kingituse ja loeb sealt nime. Nimetatu peab tulema jõuluvana kõrvale ja et kinki jõuluvana käest saada,  peab ta lugema luuletuse, laulma, tantsima või muud moodi oma oskusi, õpitut näitama. Võimalusi on palju. Rüblikud, kes veel ei oska lugeda ning ei tea kõike laule peast, neid aitavad hädast välja teised. Lubatud on see, et siis terve pere üheskoos „aitab“ kingisaajat. Selleks on enamasti üheskoos laulmine. „Aisakell“, „Läbi sahiseva lume“ ja „Oh, kuusepuu“ laule teab iga eestlane.

Pärast pikka, kuid lõbusat ja küllaltki lärmakat kingijagamise tseremooniat, pakutakse jõuluvanale veidi külakosti ja saadetakse edasi järgmisse pere, kus head lapsed elavad. Uksel hõigatakse järgi kaugenevale jõuluvanale: 

„Head teed, tule järgmine aasta jälle!“ 

Pere Eestis suundub tagasi tuppa ja sulnis õhtu jätkub kingituste uurimise ja jõuluprae söömisega üheskoos.



Häid jõule kõigile! Soovib Londoni Eesti Selts








Tuesday, 21 November 2017

04.nov 2017 Eesti kultuuripäev Londonis.

EESTI KULTUURIPÄEV LONDONIS. EV100 AVAÜRITUS




EV100 tähistamist alustati eesti kogukonnas Londonis novembri alguses 2017 aastal. See oli EESTI KULTUURIPÄEV LONDONIS nime all ja üritus viidi läbi inglise keeles. Päev  oli täis eesti kultuuri ja ajalugu.

Tuntud ajaloolane Ott Sandrak jutustas eesti ajaloost.. Ott alustas juba jääajast, nn inimeste arengu algusest, jätkates eesti keele ja teiste keelte põnevatest nüanssidest, jõudes nii selgitusteni, kuidas eesti keel ja eestlased, kes on elanud Maarjamaal juba aastatuhandeid, on säilitanud oma kultuuri läbi sõdade ja okupatsioonide.  Ajaloolane pajatas religioonist, haridusest ja ärkamisest.



 Ärkamisest nii hariduslikus mõistes kui ka võrreldes Eestit Ühendkuningriikidega. Loengus käsitleti veelgi teemasid ja 2-tunnine jutt lendas linnulennul. Pärastpoole said kuulajad ka Ott Sandrakuga silmast silma vestelda ja küsida lisa. Huvi oli suur. Tore oli näha, et paljud mitte-eestlased käisid Sandrakult küsimas ja Eesti kohta uurimas.  



Avatud oli eesti kohvik, kus pakuti vabatahtlike tehtud kartulisalatit,  kiluvõileibasid, seljanka suppi ja magusaks omaküpsetatud kooke ning rummikooki. Leiti uusi tuttavaid ja kohtuti ammustega.







Õhtu algas filmide tutvustamisega.  




 Eestist oli toodud eesti uusimad ja põnevad lühifilmid. Filmiõhtu esimene film oli Madli Lääne-Metsalu lühifilm “Kolm päeva augustis” (2017). 

Filmi juhatas sisse rezhissöör Madli Lääne-Metsalu ise. Seejärel näidati  Moonika Siimetsa filme " Roosa Kampsun" ja " Viimane Romeo". Filmide ajal oli kuulda rahva naerupahvakuid ja muhelemist. Kõik kolm filmi olid erinevad üksteisest ja igaüks vaatajatest leidis midagi  enda  jaoks. Vaatajad jäid esitlustega väga rahule.

Kohapeal olid laual Eestit tutvustavad brosüürid, teatmikud ja kaardid.  








Üritust toetasid:
Eesti Saatkond Londonis ja Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed (MISA) rahvuskaaslase programm.


Ürituse organiseerisid Londoni Eesti Selts ja Eesti Gild Londonis. Suured tänud kõigile vabatahtlikele.



Wednesday, 1 November 2017

IIVI ZAJEDOVA TANTSUTÖÖTOAD LONDONIS. 31.okt ja 01.nov 2017

Oktoobri lõpus käis Londonis Tšehhis elav kultuuritegelane Iivi Zajedova, kes viis läbi tantsu töötoad Eesti Majas.
Iivi Zajedova Londonis. Pilt: Piret Randam



Toimusid järjestikku kaks töötuba: 31. oktoobril oli tantsutund kõigile huvilistele, kus oli põhirõhk üldteoorial ja treeningul, ja 01.novembri tund oli eritund tantsuliseks ettevalmistuseks EV100 aastapäeva etenduseks.
Tantsutöötubasid juhendas PhDr. IIVI ZAJEDOVA Ph.D. Tšehhist ja kohapeal abistas Marje Remmet (LESRahvantsurühma juhendaja, Estonians Folks asutaja).


Tantsutund kõigile “Tantsimise alused. Rahvatantsust balletini. Teooria ja treening.” Toimus teisipäeva õhtul ja osavõtjaid oli pea paarkümmend. Liikumistehnika nippe ja võtteid tutvustas tuntud kutseline baleriin ja filosoofiadoktor Iivi Zajedova (valdkonnad: Ühiskonnateadused ja kultuur; Kultuuriantropoloogia, etnoloogia, põhisuund Riigiteadused; tantsuantropoloogia).  Põnev tund sisaldas tantsu teooriat, põhitõdede tutvustust ja sellele järgnes treening. Tantsutunnis näidati erinevaid tantsu tehnikaid ja võtteid. Keskenduti tantsija keha ettevalmistamisele tantsimiseks. Tähelepanu pöörati õigele kehahoiule, hingamisele, tasakaalule, vastupidavusele. Tunnist said head nipid ja tehnikad endale nii algajad kui ka edasijõudnud.
Tantsutöötuba Londoni Eesti Majas.
Pilt: Kerli Liksor

Teine tantsutund, mille eesmärk oli tantsuetenduse ettevalmistus EV 100 aastapäevaks, toimus kohe järgmise päeva õhtul. Sellest õhtust võtsid osa tantsijad, kes esinevad EV100 kingituse tantsuprojektis. Tants sai lihvi ning mõnusa hoo ja uusi võtteid  sisse. Tantsijad jäid töötoaga väga rahule ja soovivad hea meelega tunde Iiviga jätkata.

Tantsutöötubade juhendaja Iivi Zajedova elab Prahas ja töötab Praha Karli Ülikoolis.  On töötanud mitmes Tallinna Ülikooli lnstituudis (2000-2016). Loodus- ja terviseteaduse instituudi vanemteadurina juhtis grandiuuringut eesti rahvatantsuharrastuste teemal eestlaste kogukondades üle maailma. On kirjutanud artikleid ning koostanud/toimetanud tantsualast ajakirja Res Artis ning olnud külalistoimetaja Mäetagused nr 63. On tantsinud professionaalse balleriinina nii Tsehhi kui ka Eesti Rahvusteatrites. On kauaaegne eestluse eestvedaja Tšehhis. On töötanud Tallinna Tšehhi Suursaatkonna pressilauas ja kultuuri alal. Uurimistööde kõrval tegeles TLÜ Kunstide Instituudis kunstiteraapiliste liikumistehnikate koolitustega. Õpetab klassikalist balletti, karaktertantsu ning seatud ja töödeldud eesti rahvatantsu.

Tantsutöötuba Eesti Majas. Juhendab Iivi Zajedova. Pilt: Piret Randmam

Tantsupäevad organiseeris Londoni Eesti Selts. Kaasa aitasid Estonian Folks, LES Rahvatantsurühm, Eesti Abistamise Komitee ja Eesti Maja Londonis.
Iivi Zajedova Londonis viibimise tegid meeldejäävaks Adelies Beermann, Piret Randam, Kerli Liksor, Sirje Jaani ja Marje Remmet. Projekti koostaja oli Evelin Siilak.

Üritust toetas Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga.

Kirjutas Evelin Siilak





Tuesday, 1 August 2017

Londoni Eesti Seltsi ja teiste organisatsioonide alguslugu Ühendkuningriigis


Artikkel ilmus Eesti Rahvamuuseumi aastaraamatus LEE22. 2017. 


Vasakul: Evelin Siilak (esinaine Londoni Eesti Seltsis). Paremal: Marje Remmet (LES Rahvatantsurühma eestvedaja, Estonian Folks asutaja) Asukoht: Eesti Maja Londonis. Hoitakse Londoni Eesti Seltsi lippu. kevad, 2017


Londoni Eesti Seltsi  ja teiste organisatsioonide alguslugu Ühendkuningriigis


„Maailma merede ja ookeanide vesi liigub alatasa ning lained ruttavad randade poole. Nõnda ka selle maailma rahvaste ning nende liikmete rännakuteed olnud. Ka eesti rahva liikmed ei ole paigal püsinud – ei enne meid ega nüüd.“
Nigul Hindo, Eesti Organisatsioonid Inglismaal 1918-1968, London, 1971 lk 1


Eesti kogukonnad Ühendkuningriigis on nagu puu, mille tüveks aktiivsete eestlaste meeskond, kust arenenud välja uued harud ja sealt omakorda uued. Siinsed eesti ühingud on üksteisega läbi põimunud ja seotud läbi kultuurilise tegevuse, eestvedajate ja/või ühtse eesmärgi nimel. Seetõttu on võimatu rääkida ühest ja jätta mainimata teisi. Järgnev lühikokkuvõte annab killukse ajaloost, kuidas eesti kogukonnad alustasid, arenesid ja omavahel suureks perekonnaks kasvasid Londonis ja Ühendkuningriigis.

Ühendkuningriikides arvatakse elavat umbes 15 000 eestlast, kellest umbes 5000 elab Londonis. 2012. aastal suursaadik Aino Lepiku ajal alustati kena traditsiooniga kutsuda kõik eesti kogukondade ühingud kord aastas ümarlauale Eestis saatkonda Londonis. 2016.aasta sügisel oli kohal 12 tegutsevat seltsi üle Ühendkuningriikide. Londonis tegutsevad: Londoni Eesti Selts, Londoni Eesti Maja, Eesti Abistamise Komitee, Eesti Gild Londonis ja Eesti Kool Londonis.

Mujal Ühendkuningriigis tegutsevad: Inglismaa Eestlaste Ühing (katusorganisatsioon), Eesti Kodu Bradfordis, Leicesteri Eesti Maja, IES Tulevik, Nottinghami Eestlased, Edinburghi Eesti Selts, ajaleht Eesti Hääl, Eesti Kool Põhja-Inglismaal, Eestlased Ŝotimaal ja EELK kogudus Londonis.  Kohalikke eestlasi koondavad ka Cambridge, Yorki ja Aberdeeni ülikoolide juurde loodud seltsid.


Seltside loomise algus  Ühendkuningriigis
Inglismaa vanim selts on Londoni Eesti Selts (LES), mille asutamisaasta üle on võimalik vaielda. Üks võimalus on, et selts on järglane eestlaste ühendusele, mis loodi juba 18.veebruaril 1918 nime all Londoni Eesti Ilma Parteita Sotsiaal Gruppe. Sõna „sotsiaal“ tähendab siin lihtsalt „seltskondlik“  ja „ilma parteita“ oli ühendus selles mõttes, et liikmed ei propageerinud oma isiklikke maailmavaateid. (N.Hindo, 1971) Loodud grupi tegevus jäi soiku aastal 1919 liikmete vähesuse (19 liiget) ja ideelise eesmärgi puudumise tõttu: Eesti oli saavutanud just iseseisvuse ja uue olukorraga harjumine võttis aega. Omariikluse idee ja mõtteviisi kujundamisele aitas kaasa ajutise Eesti saatkonna loomine Londonisse, mille diplomaatiline esindaja (esimene EV saadik Londonis oli dr. phil. Oskar Kallas alates 1922. a.) oli aastail 1918 – 1919  professor Ants Piip. Järgnev oli kui loomulik jätk, et A. Piibu toetusega loodi saatkonna hoones ametlikult 7.juulil 1921 a. haridusseltside põhimõttel eestlaste ühendus Londoni Eesti Selts, mille asutamise peaeesmärgiks oli  võimaldada Londoni eestlastele omavahelist kokkusaamist, sobivat seltskondlikku meelelahutust ja mõistlikku ajaviidet. Asutamiskoosolekul viibis läbisõidul ka Ants Piip, kes siis oli juba Eesti Vabariigi välisminister. Seltsi esimesest peakoosolekust 6. oktoobril 1921 võttis osa juba 21 liiget, kelledest 8 olid omal ajal olnud ka Eesti Ilma Parteita Sotsiaal Gruppe liikmed.

Aastatel 1921-1939 toimusid pühapäevased koosviibimised Eesti Vabariigi saatkonna maja keldrikorrusel (167 Queen’s Gate, South Kensington, SW7), mille kulud kattis saatkond.  Siin kuulati üheskoos raadiot, loeti raamatuid ja ajakirju, mängiti seltskondlikke mänge. Seltsi tegevus oli hoogne, kuid tasapisi muutus saatkonna jaoks liigselt lärmakas. Pärast pikki arutelusid pidi LES leidma endale uue kooskäimise ruumi. Ametlikuks põhjuseks väljakolimisele 1939. aasta kevadel oli vajadus „ehitada pommivarjend“. Seltsi koosviibimised hakkasid toimuma paljudes erinevates kohtades üle Londoni. See andis tõuke eesti oma kultuurikeskuse loomiseks.


„Mis mõte on olla ühe ehk teise organisatsiooni liige ja tegelane? Eks see ole umbes seesama, mis on riigi kodanikuks olemisel.“
Nigul Hindo, Eesti Organisatsioonid Inglismaal 1918-1968, London, 1971 lk 9


21.juunil 1940 a. toimus Eestis riigipööre ja Eesti liideti Nõukogude Liiduga.  Londoni Eesti Seltsis üritati vältida otsest poliitilist sekkumist, kuid lähtuti ikkagi põhikirjast, kus öeldakse, et selts tegutseb eestimeelses isamaalises vaimus. See tähendas, et kommunistlikult meelestatud eestlased ei olnud seltsi koosviibimistele oodatud. Mõne aja pärast pinged maandusid ja elu jätkus „vanal heal ja rõõmsal Inglismaal“. Nõukogude võimu poolt ametisse määratud Eesti valitsus vabastas 1934. aastast Inglismaal saadikuna tegutsenud August Torma (1895 Voltveti vald, Pärnumaa-1971 London)  teenistusest ja nõudis, et ta naaseks Eestisse, kuid Torma keeldus ning nii kuulutati ta riigireeturiks. Briti valitsus aga jätkas Eesti tunnustamist de jure, diplomaadid jäid edasi diplomaatilisse nimekirja ja Londoni saatkond sai edasi tegutseda. Torma oli kõnepidaja kõigil EV aastapäevadel  ja teistel üritustel, LES patroon üle 30 aasta, tema eestvedamisel loodi aastal 1944 Eesti Abistamiskomitee Londonis, 1946 EELK Londoni kogudus  ja 1947 Inglismaa Eestlaste Ühing. Tema hobiks oli muusika, soolo- ja koorilaulude kirjutamine, ta oli Londoni Eesti Seltsi naiskoori juhataja. 1971. aasta EV aastapäeva esinemise ajal sai ta südamerabanduse ja lahkus mõned nädalad hiljem. Samas kohas, Westminster Cathedral Hall`is jätkas LES koos teiste ühendustega katkenud traditsiooni ning alates 2011. aastast on iga EV aastapäeva  tähistatud selles kirikuhoones.

August Torma koos abikaasa Alicega aitasid igati kaasa eesti kogukonna tegevusele ja olid abiks eestlastele paguluses pärast Teist Maailmasõda. Nende panus aastakümnete vältel eesti kultuuri edendamine ja hoidmisele, eesti inimeste abistamisele võõrsil oli märkimisväärne. Londoni Eesti Maja saalis asuvad Alice ja August Tormle pühendatud mälestustahvlid.
1943. aastal arutati võimalust, kuidas sõja all kannatanud eestlasi abistada. 1944. aastal asutati LES kõrvale Eesti Abistamise Komitee (EAK), mille loomise juriidiliseks põhjuseks oli asjaolu, et avalikud korjandused olid lubatud vaid teatud erilubadega vastavate ametiasutuste poolt. EAK oli sellest nõudest vabastatud.

Teise maailmasõja lõppedes saabusid Ühendkuningriiki Baltic Cygnets (Balti luiged!) ehk tööjõuvägi, mis koosnes Eestist, Lätist ja Leedust pärit  vallalistest ja tervetest naistest, kes saadeti tööle haiglatesse abi-tööjõududena, koristajatena, köögitöölistena ja põetaja-abilistena (A.Saluveer, 1966). Järgmise skeemi Westward Ho! (Hõissa Läände!) järgi Ühendkuningriiki saabunud sõjapõgenikud suunati töödele tekstiilvabrikutesse ja koduteenindusse ja ka miinikaevandustesse, põllutööle ja teistesse vähetasustavatele lihttöödele. Nad paigutati üle Inglismaa laiali ning nende tööskeem nägi ette, et nad ei võinud järgmise paari aasta jooksul muuta oma asukohta ega tööd. (A.Saluveer, 1966). Kokku tuli mõlema skeemi järgi Inglismaale 1223 Eesti naist ja 2891 Eesti meest. (L. McDowell, 2004). Algul arvati, et eesti põgenikud on ainult ajutiselt võõrsil ning naasevad jälle varsti vabale kodumaale. Alles hiljem taibati, et tagasiteed vist ei olnud loota. Võib ainult aimata, mida tundsid eestlased ilma jäädes perekonnast ja kodumaast,  teades ,et tagasiteed ei ole.


 „Alguses võõrsile jõudes, on vist mingisugune ülevoolav optimism. Paned tähele, kuidas suur osa sarnaneb koduste oludega ja need erinevused – on lihtsalt meedivalt omapärased või vanamoeliselt imelikud. Peagi need erinevused hakkavad üha rohkem häirima. Uudishimu muutub ärrituseks – Kojuigatsus kasvab. Kui ei ole võimalik uuelt maalt lahkuda, tuleb tõsiselt kohaneda. Ja just see  uute oludega kohanemine on kergem, kui saad seda omasugustega koos läbi elada. Nende inimestega kogemusi jagada, kes saavad sinust täielikult aru.“
Tiiu Alliste, Eesti Rahvuskultuur: laulu, muusika ja rahvatantsu tähtsus väliseestlaste ühiskonnas.Eesti Kodu 50 Bradford 1955-2005. Bradford, 2005 lk 46


Eestlased olid enne Teist maailmasõda enamuses luterlased , kuid peale  Balti riikide vallutamist andsid venelased inglastele mõista, et balti rahvas on usuta rahvas. Olid ju ka sakslased, Inglismaa vaenlased, teatavasti luterlased. Selle veidi pingelise olukorra päästis A. Torma, kes kirjutas brozüüri „Kirik Eestis“ ja tutvustas seda Eesti saatkonnas kohalike kirikute esindajatele. Eesti esimene luteriusu kogudus loodi Londonis 28.juulil 1946 saadik A. Torma ja kohalike eestlaste algatusel. Asutamis- koosolekust võttis osa 30 kaasmaalast. Esimene kirikuõpetaja oli dr Jaak Taul, kes kutsuti Saksamaa laagrist(Aaviksaar,A.E. jt ,1996).

1947 a. suvel hakkas LESi esimees Endel Aruja  (1911  Kuigatsi vald, Valgamaa – 2008 Toronto) saatma kirju eestlastele (esialgu 1200 eksemplari), kus oli ettepanek  koostööks ja üleskutse, et iga eestlane annetaks ühe protsendi oma palgast „Eesti Informatsiooni Keskuse“ loomiseks. Seda tööd jätkas vastloodud Inglismaa Eestlaste Ühing (IEÜ), mille moodustamisest räägiti juba Võidupühal 1943 a kapten Nelbergi aias Surrey´s. 1947. a. juunis kutsus saadik Torma kokku nõupidamise Onslow Square Hostelis Londonis. Ametlik ühingu asutamiskoosolek toimus  9. novembril 1947 Great Cumberland Hall’is.  Sellest võttis osa 110 inimest 24 keskusest ,kes otsustasid , et Inglismaa Eestlaste Ühingu kohalikud osakonnad (esialgu oli neid peaaegu 50 Lõuna-Inglismaalt, läbi Kesk-Inglismaa kuni Põhja-Inglismaa ja Ŝotimaani) moodustavad Keskjuhatuse, mille esimeheks valiti kirikuõpetaja dr. Jaak Taul.  

1947. aasta sügisel alustati diplomaat August Torma soovitusel regulaarset kirjasõna levitamist eestlastele Ühendkuningriigis.  20.detsembril 1947 ilmus IEÜ algatusel esimene number ajalehte „Eesti Hääl“. Väljaande esimene toimetaja oli tuntud kirjanik Gert Helbemäe. Aastatel 1947 – 1980 ilmus ajaleht üks  kord nädalas, 1981 -1999 kaks  korda kuus ja  praegu  jõuab „Eesti  Hääl“  lugejateni kord kuus.

Nüüd, kui oli olemas Inglismaa eestlasi ühendav ajaleht, oli mitmekümneid tegutsevaid seltse, oldi valmis astuma järgmine samm, milleks oli oma kodu rajamine. Eestlased soetasid ühiselt maja Bradfordis (Bradfordi Eesti Kodu), Londonis (Londoni Eesti Maja) ja Leicesteris (Leicesteri Eesti Maja). Bradfordi Eesti Kodu osteti 1955. aastal ja Londoni Eesti Maja 1956. aastal ja Leicesteris 1960.aastal. Majad osteti tänu aastate jooksul toimunud korjandustele. Londoni Eesti Maja asukohaks oli tollel ajal mitte kõige esinduslikum rajoon, mis nüüd on muutunud rikaste ja kuulsate inimeste linnaosaks: Notting Hill. Nüüd said enamus Seltside üritusi ja ringe toimuda  oma majades. Suuremad peod nagu suvepäevad olid korraldatud Londonis kohtades, kus olid mahukamad saalid (Näiteks St. Pancras Town Hallis, Porchester Hallis ja Ukraina Majas, Bradfordis - Bellevue Barrakides, Victoria Hall Saltaireis ja Läti Majas ning Leicesteris De Montfort Hallis). Tänapäeval on Eesti Majad endiselt aktiivsed ja võimaldavad eestlastel  käia üritustel või võtta osa ringidest.


Londoni Eesti Selts
Vanim eestlasi ühendav selts ühendkuningriigis LES asutati 7.juulil 1921. Seltsil on oma põhikiri (1937a), lipp (1962) ja tempel. Lipp on loodud Herbert Kirotari kavandi järgi ja see pühitseti Londoni EELK koguduse õpetaja dr JaakTauli (1905 Riidaja vald, Viljandimaa – 2007 London) ja EAÕK Londoni koguduse ülempreester Nigul Hindo (kuni 1936 Nikolai Hindov ,1897 Räpina vald -1970 London) poolt Eesti Majas 14.aprillil 1962 a. Lipu paremal pool lipukandjast arvates on rukkilillesinisel taustal hõbehallide tähtedega kaares sõnad Londoni Eesti Selts, selle all kaares Eesti maakondi tähistavad 11 taevatähte. Lipu keskel purjetab vabal merel viikingilaev, mille all on seltsi asutamisaasta 1921. Lipu vasak pool on üleni Eesti rahvusvärvides trikoloor. Varre külge sidumiseks on lipul hõbevalged tuttidega  nöörid. Lipu mõõdud on 105x165 cm.

Londoni Eesti Selts annetas 1959. aastal majale kodumaalt pärit Eesti lipu.

Seltsis on korraldatud ikka üritusi ja tähistatud tähtpäevi, siin on käidud koos laulmas, tantsimas, õpitud näidendeid ning mängitud seltskonnamänge. Ka lastele olid oma ringid, kus esineti laulu, tantsu või näidenditega. See tegevus jäi  1980ndate paiku paarikümneks aastaks soiku. Seltsi juures on tegutsenud  naiskoor (1943-1994, juhatajateks algusaastatel Alice Torma, Manivald Loite, August Torma, hiljem Albert Jerums, Tiina Metsmaa jt), segakoor (1952 – 1960ndad,juhatajad Sinaida Hiiemäe, Manivald Loite) ühendatud meeskoor (1948-1949, Manivald Loite Saksamaa meeskoor „Estonia“ ja kohalikud lauljad), naiskvartett ja  meeskvartett. Segarühm taaselustus 2011. aastal. (dirigendid 2011-2017: R.Kromel, L. Carr, H.Aun, K.Jagodin).

Rahvatantsurühm ehk Rahvatantsu Grupp ehk Trupp asutati 1943. aastal. Õpetajateks olid Veera Õunapuu, Arved Viirlaid ja Aili Eistrat (1946-1990ndad). Aili Eistrat, kes oli tantsinud nii Ullo Toomi kui ka Anna Raudkatsi käe all, juhatas lisaks  võimlemisrühma ning õppis ta ära akordionimängu just rahvantsude saate tarbeks. Lisaks on ta olnud Londoni Eesti Maja juhatuse liige ja ka Eesti Hääle toimetaja (1993 -2008). Viimased aastad olid rahvatantsurühma juhendajateks  Aili Eistrati poeg Juhan ja tütar Karin. Rahvatantsurühma algusaastatest meenutab Aili Estrat (Eesti Hääl 26.07.2014) et tantsurühma liikmed on tantsinud  näiteks Aino Kallase tütarde rahvarõivastes. Meestantsijate jaoks aitasid eesti meremehed tumedat riiet hankida, sest rasketel sõjajärgsetel aastatel ei olnud seda lihtsalt kuskilt saada. Valged linased pluusid valmisid voodilinadest ja tantsuseeliku võis õmmelda ka klaverikattest. Eesti rahvatants pidi säilima! Rahvatantsu traditsioon taaselustati 2011. aastal ja  alates 2014. aastast  on selle  eestvedajaks olnud Marje Remmet (Viilu).

Jõudes tänapäeva võib lisada, et Londoni Eesti Seltsi segakoor (dirigent H. Aun) ja rahvatantsurühm (juhendaja M. Remmet) esinesid juulis 2014 XXVI laulu- ja XIX tantsupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg!“. Rahvatantsurühm esines ka 2016. aasta juunis Jõgeval II Eesti Naiste Tantsupeol „Mehe Lugu“.

Tänapäeval on seltsi esmane tegevus eesti kultuuri hoidmine Londonis läbi ürituste ja tegevuste nii suurtele kui väikestele pidudel ja kokkusaamistel. Seltsi suurpeod nagu EV aastapäeva tähistamine, jaanipäev ja jõulupidu toovad kokku sadu osavõtjaid.  Nendel üritustel on abis ka teised eesti organisatsioonid Londonis.  LES korraldab eesti kultuuriga seotud üritusi põhiliselt Eesti Majas Londonis, kuid ruumipuuduse tõttu toimuvad suurüritused mujal.  Aastas tähistatakse paar väiksemat ja paar suuremat tähtpäeva . Läbi aastate on eestlased tegutsenud aktiivselt erinevates huviringides. Londoni Eesti Seltsis on tegutsenud: spordi- ja käsitöö, filmiõhtu, ajaloo- ja rahvuskultuuriringid. Praegusel hetkel (2017) käivad koos regulaarselt rahvatantsijad segarahvatantsurühmas ja koorilauljad segakooris.

LESil on raamatukogu, mis asub Eesti Majas Londonis ja seda saab külastada, leppides eelnevalt aja kokku juhatusega. LESi juhatus valitakse üheks aastaks ja sinna kuuluvad esimees, laekur ja kirjatoimetaja.

Seltsi tegevus hoogustus aastal 2011, kui taastati mitu aegadesse mattunud regulaarset üritust eesti kogukonnale ja leiti aktiivsed kohalikud eestlased, kes kutsusid kokku laulukoori ja rahvatantsu Londonis. 

Selts korrlaldab üritusi nii eestimaiselt kui võimalik: eestimaised söögid ja joogid, mis tuuakse peotarbeks otse Eestist, eesti traditsioonide ja mängude läbiviimine ja õpetamine nii suurtele, väikestele kui ka eesti sõpradele. Lisaks kutsutakse üritustele võimaluse piires  kultuuritegelasi ja artiste Eestist. Näiteks on viimaste aastate jooksul Londonis  esinemas käinud Justament, Ott Lepland, Ivo Linna ja Anti Kammiste, Erich Krieger, Boris Lehtlaan , Tõnis Mägi ja Jarek Kasar, Marko Matvere ja Väikeste Lõõtspillide Ühing.  Aastal 2015 käisid Peeter Sauter ja Ülo Vihma Londonis ja Sotimaal teatrituuril etendusega „Mikiveri Tagi“.

Kui peatuda lähemalt eelmisel aastal (2016), siis aasta algas eesti koolilaste külaskäiguga Londoni Eesti Majas. Eesti Majas käisid vastlapäeval külas Leiutajate Küla kooli lapsed koos õpetaja Hendrik Noorega Sänna Mõisast, kes olid ettevalmistanud Eestis ja õpetasid eesti lastele Londonis vastlavurride tegemist. Eesti lapsed Londonis saavad osa võtta pea kõikidest kultuuriüritustest ja pidudest Londonis. Enamus üritusi ongi mõeldud just peredele.  Eesti Koolis Londonis käib hetkel 50 lapse ringis ning teine samapalju tuleb alati ka suurüritustele lisaks. Jõulupidudel käib eesti jõuluvana laste salme kuulamas ning eesti komme jagamas ja Jaanipäevad mööduvad  lastespordimängudega. Eelmisel suvel (2016) tuli lastele esinema ka Hiiumaalt tsirkus „Schokokaboom Yee“  etendustega lastele „Kus on minu shokolaad!“ ja  suurtele „Eriti ohtlik number“.

Koostöö kodueestlastega on seltsile tähtsal kohal, sest ainult läbi pideva suhtluse ja läbikäimise saab eesti kultuuri viljeleda edasiviivalt võõrsil. Aastal 2016 käidi esmakordselt Eesti Kultuuriseltside Ühenduse aastakoosolekul ning sellest on kasvanud välja mitmeid ideid, tutvusi ja koostööd tulevikuks. Selle artikli kirjutamise idee sündis just sel üritusel E. Siilaku ja S. Madissoni kohtumisest. Varasemalt võib meenutada aastat 2014, kui LES Rahvatantsurühm kohtus Angela Arrastega Üldlaulupeo eel Londonis. Sellest kohtumisest on kasvanud nüüd aastatepikkune pidev suhtlus ja koostöö.  A. Arraste on  Londoni rahvatantsijate mentor, toetaja ja fänn. Tänu sellele koostööle, on võimalikuks saanud mitmed tegemised Eestis ja ka Londonis. Nii käis Angela Arraste, pillimeister Juhan Uppini ja üle-eestiline rahvatantsu spetsialistide grupp Londonis esinemas, töötuba tegemas ja kohtumas Londonis 40 aastat rahvatantsu õpetanud proua Aili Eistratiga, kes on tantsinud Eestis A.Raudkatsi ja U.Toomi käe all. Selleaastane rahvatantsijate esinemine Eestis toimub aga juba augusti teisel nädalavahetusel Kihnu folkfestivalil (12-13.08.2017).

Aastad 2017 ja 2018 tõotavad tulla tõesti Londonis sisutihedad. Seltsi toetab esmakordselt ka Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja  Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga. Tänu sellele on juba toimunud 2017 aasta kevadisel hooajal  R.A.A.A.M. monoetendus „Fenomen“ , mida mängis Mait Malmsten. Seejärel viidi läbi kultuuriõhtu näitlejatar Ene Rämmeldiga Pariisist ja emadepäeval tuleb esinema Eestis lastele mõeldud ansambel „Täna olen lapsEAK, kes korraldab aastal 2017 kaks heategevuslõunat Eesti Majas,  viib läbi Kevadlõuna, millele lisab särtsku oma kulude ja kirjadega tulnud ansambel „Mesi“, kes teeb ka oma lisaesinemise Läti Pubis Eestlaste Kohtumisõhtu raames. Jaanipäevaks oodatakse Londonisse külla Onu Bellat eestimaist retromuusikat keerutama ja lastele näitab trikke Teadusteater Tartust. Ühel hooajal pole veel varasemalt nii palju erinevaid üritusi Seltsis toimunud ja sügisel planeeritakse hoogsalt ka jätkata kultuuriprogrammi.   Aastal 2018 tähistatakse Londonis ja üle Ühenkuningriigi Eesti Vabariigi juubelit.  Üheskoos  eesti organisatsioonidega planeeritakse sisutihedat ja nii kohalikule kui ka eesti meediale avatud EV100 Londonis eesti kultuurilist kogemust koos kontserdiga.


Kokkuvõtteks võib öelda, et väliseesti seltsid Londonis ja Ühendkuningriikides on olnud väga tähtsal kohal eestlaste hulgas juba aastakümneid. Nende tähendus tänapäevases ühiskonnas on muuutunud nii nagu iga asja tähendus muutub aja, olude ja inimestega. Kuid üheskoos üksteist toetades jäädvustatakse ajalugu ning hoitakse eesti kultuuri au sees Londonis ja Ühendkuningriigis ka tänapäeval.



„Mitte ainult teil (välisseltsidel), vaid ka meil(Eestimaal) on (välis)seltse väga vaja: Pärast talvist tuisku on tee lumme mattunud. Et seda leida, pannakse juba sügisel teeserva tähised. See käib nii, et maassse taotakse vaiad, mis hiljem läbi lume piastavad. –Nüüd on neist raske torm üle käinud. Me mõistame, kust läheb jõige tee. Maailmas ringi liikudes olen aru saanud, et eesti(välis)seltsid ongi meile tee leidmise tähisteks. Seepärast ongi meile /Eestimaale/ teid /välis-eesti seltse/ vaja.“
Lennart Meri
A.Jürgens, Veel aastapäevast 70, Eesti Hääl, nr 1960, 1991, lk 2




Artikli kirjutas Evelin Siilak ( Londoni Eesti Seltsis)
Kaasa aitasid Toomas Ojasoo ja Reet Järvik (Inglismaa Eestlaste Ühing, "Eesti Hääl")







Kasutatud kirjandus:
Aareandi, S. (1979). Praost Tauli kiriklik tegevus. Esimesel aprillil saab 50 aastat dr Tauli õpetaja ametisse õnnistamisest. – Eesti Hääl, nr 1623, lk 2
Aaviksaar, A.E., Ojasoo, A., dr Laats, A. (1996). Londoni E.E.L.K: Kogudus 1946 – 1996. London.
McDowell, L. (2004). Narratives of Family, Community and Waged Work: Latvian European Volunteer Worker Women in post-war Britain. – Women’s History Review, Volume 13, Number 1. lk 23-55
 Eesti Kodu 50. Bradford 1955-2005.(2005) Bradford
Hindo, N. (1971)Eesti organisatsioonid Inglismaal 1918 – 1968. London.
Jürgens, A. (1991). Veel aastapäevast 70. – Eesti Hääl, nr 1960, lk 2
Kadak, M. (1966). Eestlaste suurüritused Inglismaal. (Suvipäevad) – Triinu, nr 53, lk 11-12
Ojasoo, T. (1997). I.E.Ü. ja Eesti Hääl. 50 a
Pruuden, S. (1966). Londoni Eesti Maja ja Eesti Klubi. – Triinu,  nr 53, lk 14-16
Pärtel, V. (1979). Kuidas ärkab rahvuslik iseteadvus. Praost dr J. Tauli 50.a. ordineermise juubeliks. – Eesti Hääl, nr 1623, lk 2
Pruuli, T. (1991). Minister Meri Londonis. – Eesti Hääl, nr 1960, lk 1
Siilak,A. (2014) Eesti ja Londoni rahvatantsijate eestvedajad kohtusid Eesti saatkonnas.- Eesti Hääl, nr 2340, lk 2
Smith, V. (1991). Londoni Eesti Selts 70. – Eesti Hääl, nr 1960, lk 1
Taul, J. (1966). Kiriklik tegevus Inglismaal. – Triinu, nr 53, lk 6-8
Tonska, A. (1966). Esimesed kohanemisaastad Inglismaal. Katke mälestuste käsikirjast „Inimene ja saatus“.  – Triinu, nr 53, lk 9-10
Torma, Alice (1966). Eesti Abistamise Komitee. – Triinu, nr 53, lk 10
Torma, August (1966). Tervituseks. – Triinu, nr 53, lk 3
Vageström, A. (1966). Londoni Eesti Selts. -Triinu, Nr 53, lk 20-21